Me elame müras ja asjade ülekülluses, kaoses, milles on raske märgata tõelist väärtust omavaid asju. Rahu otsimisel pöördume üha sagedamini looduse poole, mis peeglina peegeldab seda, kes me oleme. Meie enda loodud üha kiireneva elutempo tõttu oleme tundlikud ja haavatavad, tasakaalust väljas.
Soovime harmooniat iseenda, teiste, keskkonnaga. Otsime stabiilsust ja hubasust. Seda kõike avastame ümbritsedes end keskkonna looduslike elementidega, mis oma tekstuuride, vormide ja lõhnadega kannavad edasi looduse erilist energiat ja rahustavat vaikust. Armume villasse selle lihtsuse ja loomuliku esteetika pärast. Lõpuks jääme sõltuvusse ega suuda loobuda selle pakutavast mugavustundest.